Teekond sportlasest psühholoogiks: Avastus, murdumine ja uus missioon
Noore sportlasena unistatakse alati jõuda oma ala tippu - see on kirglik ja kompromissitu eesmärk.

Minu teekond sai alguse seitsmeaastaselt, mil avastasin lauatennise. Hetkest, mil reketi esimest korda kätte võtsin, olin mängust lummatud. Järgnes kiire tõsine töö: intensiivsed treeningud, treeninglaagrid, koondise kogunemised ja võistlusreisid Eestis ja välismaal. Mul oli õnn töötada treeneriga, kes minusse uskus ja suutis mind motiveerida 100% panustama, isegi neil päevil, mil mul endal seda soovi polnud.
 

Emotsioonidest tulemuseni: Psühholoogia avastamine
Loomult olin nooremas eas aga väga emotsionaalne, mis hakkas ühel hetkel tulemusi pärssima – ma ei suutnud keskenduda ja iga kaotatud punkt põhjustas viha. Treeneri soovitusel jõudsin psühholoogi vastuvõtule.

Noore sportlasena olin äärmiselt skeptiline ega uskunud, et võõraga rääkimine mind kuidagi aidata saaks. Vaid mõned sessioonid hiljem suundusin Soome, Helsinki Openile. Kogu nädalavahetuse vältel, isegi kõige pingelisemates olukordades, suutsin säilitada enneolematu rahu. See oli pöördepunkt: ma suutsin oma emotsioone kontrollida ja tänu sellele noppisin võite. Lõpuks kaotasin ja pidin leppima kolmanda kohaga, kuid see pronksmedal vaimse soorituse eest tundus mulle justkui kuld. Kandsin seda õppetundi ja kogemust edasi igapäevaselt.
 

Raskeim otsus: Identiteedikriis ja uus suund
Minu sportlaskarjääri unistus lõppes paraku haigete põlvede tõttu. Pärast arstide tungivat soovitust spordist loobuda, pusisin veel pool aastat edasi, püüdes tõestada, et suudan võistelda. See tõi aga kaasa vaid suuri kannatusi ja lõpuks langetasin oma elu raskeima otsuse: jätta professionaalne sport seljataha.
Kuna mu peamine identiteet oli olnud sportlane juba väga varasest east, järgnes raskele otsusele veel raskem periood. Otsisin vastuseid küsimusele: kes ma olen väljaspool sporti ja mida ma elult tahan? Tundus, et ainuke asi, mida soovisin teha, oli minult sõrmenipsuga ära võetud.

Missioon: (Spordi)psühholoogia Eestis
Olles gümnaasiumi lõpuklassis ja lähenemas ülikooli kandideerimise tähtaegadele, meenus mulle spordikarjääri kõige positiivsem pöördepunkt: koostöö psühholoogiga. Mõistsin, et spordipsühholoogia kaudu saan olla edasi ühenduses spordimaailmaga, toetades teisi nende eesmärkide ja maksimaalse potentsiaali saavutamise teel.

Kuigi tol hetkel ei olnud spordipsühholoogia Eestis veel laialt tuntud ega ülikoolides eraldiseisev eriala, otsustasin omandada psühholoogia BA kraadi Eestis ning suunduda MSc omandamiseks välismaale. Mida sügavamale õpingutesse jõudsin, seda selgemalt mõistsin, et see on minu õige tee. Kuigi pidin loobuma sportlaseks olemisest, leidsin, et elul on oma plaan ning suutsin leida sama palju rõõmu ja kirge ka teiste inimeste toetamisest.

Tänaseks on mul spordi- ja soorituspsühholoogia magistrikraad, ning kasutan neid teadmisi laialdaselt. Olen avastanud, et minu missioon on aidata inimestel saavutada oma maksimaalne potentsiaal mitte ainult spordis, vaid ka igapäevaelus. Seetõttu olen end ka täiendanud rohkemates valdkondades, et parimat tuge pakkuda ka mittesportlastele.